Ülevaade järvetekke käsitlustest
Joonis 3. G.E. Hutchinson (1903-1991)
Järvede kujunemine ja sellega seonduvad protsessid on teadlasi köitnud juba rohkem kui 100 aastat. Seni kõige põhjalikuma ja mahukama järvenõgude klassifikatsiooni autoriks on George Evelyn Hutchinson (Joonis 3). Oma ülevaatlikus õpikus “A Treatise on Limnology” (1957) eristas ta geomorfoloogiliste tunnuste põhjal 11 põhitüüpi ja tervelt 76 erinevat alamtüüpi. Siiski ei alustanud Hutchinson päris tühjalt kohalt, vaid kasutas algmaterjalina ameerika geograafi W. M. Davise 1882. ja 1887.a. ilmunud järvenõgude teket ja klassifikatsiooni käsitlevaid töid. Vaatamata oma täiuslikkusele on Hutchinsoni klassifikatsiooni kasutamine oma suure mahu tõttu üsnagi ebapraktiline ning seetõttu käsitlevad paljud kaasaegsed limnoloogiaõpikud ja monograafiad vaid põhitüüpe.
Joonis 4. R.G. Wetzel (1936-2005)
Ka Robert G. Wetzel (Joonis 4) pidas Hutchinsoni järvetekke käsitlust liiga detailseks ning jagas seetõttu oma monograafias “Limnology: Lake and River Ecosystems” järvede tekkeviisid kümnesse põhitüüpi, mis käesolevas õppematerjalis põgusat käsitlemist leiavadki. Tasub aga meeles pidada, et järve näol pole kunagi tegemist ajas püsiva loodusobjektiga ning ka ühe ja sama järve kujunemistüüp võib ajas muutuv olla. Näiteks Kivu järv Kesk-Aafrikas kujunes tektooniliste protsesside tulemusena, kuid hilises Pleistotseenis sulgus järve väljavool vulkaanipursete tõttu, andes järvenõole hoopis uue kuju.