Meretekkelised järved
Lisaks tektoonilisele tekkeviisile pakub mererannik järvede tekkeks ka teisi võimalusi, mis on seotud rannajoone muutumisega. Järvenõgusid kujundavaks teguriks on siis peamiselt vee liikumine ja intensiivne aineteärakanne. Eristada saab kahte võrdlemisi sarnast tekkemehhanismi.
Esimeseks võimaluseks on estuaari sulgumine rannavalli või säärega (Joonis 28). Estuaar on jõesuue, mis on maapinna vajumise või merevee tõusu tõttu mere poolt üle ujutatud. Estuaari sulgumise tulemusena moodustuvad säärlõukad e. haffid (Kura, Visla, Oderi), mis mere taandumisel võivad säilida reliktjärvedena. Tegu on madalate veekogudega, mis mageda veega või riimveelised ning kus veetemperatuur on merevee omast oluliselt kõrgem. Säärlõukad paiknevad tihti tiheda asustusega piirkondades, mistõttu nende reostuskoormus on suur ja vee kvaliteet tihti väga halb.
Teine tekkeviis on seotud laguunidega - rannikul paiknevad, pikliku kujuga ja enamasti madala soolsusega või riimveelised veekogud. Uhteliivade kuhjumisel laguunid isoleeritakse ja kujunevad välja rannajärved (Joonis 30). Viimased ei pruugi olla aga kuigi püsivad, sest tugevate tormide korral võib lainetus liivabarjääri lõhkuda ning ühendus merega taastub. |