Liustikulise e. glatsiaalse tekkega järved
Kõige arvukam osa maailma järvenõgudest on tekkinud glatsiaalsel teel ning sellise tekkeviisiga järved on valdavaks nii meie aladel kui ka põhjapoolkera parasvöötmes tervikuna. Kuna liustikud eksisteerivad ka praegu, siis võime glatsiaalsed järved jagada kahte rühma: hetkel eksisteerivates liustikes kujunevad ja kunagiste liustike poolt loodud järvenõod.
Kaasaegsetes liustikes (Gröönimaal, Antarktikas, mäestikes) on järved glatsiaalselt tekkinud kolmel viisil. Esiteks moodustuvad liustike sulamisel järved jää pinnal olevatesse lohkudesse ja tühimikesse (Joonis 17). Enamasti on nad väikesed, madalad ja ajutised ning vahel aastaringselt jääkaane all.
Teiseks võivad järved moodustuda, kui liustik või otsamoreen tekitavad sulavete ette paisu (Joonis 18). Otsamoreen on liustiku serva ees moodustunud kaarjas vallikujuline pinnavorm, mis koosneb liustikust väljasulanud moreenist. Taolised paisjärved võivad säilida ka hiljem, kui neid toitev liustik ise juba lõplikult sulanud on. Kolmandaks kaasaegseks kujunemis-vormiks on subglatsiaalsed järved, mis paiknevad liustike all. Levinud on sellised järved Antarktikas ja hetkel teatakse seal rohkem kui 70 taolist veekogu. Tuntuim neist on kahtlemata Vostoki järv (Joonis 19), mis paikneb peaaegu 4 km paksuse jääkihi all. Arvatakse, et teiste planeetide ja nende kaaslaste järved võivad samuti subglatsiaalsed olla. |
Mandrijää kunagise pealetungi ja taandumise mõju avaldub järvetekkes neljal viisil.
Liustike taandumisega kaasnes maakerge, mille tulemusena taandus ka meri ja kunagistest lahtedest kujunesid madalaveelised järved (Joonis 20). Et maakerge toimub siiani (Loode-Eestis 2-3 mm aastas), siis jätkub ka meie aladel pidev uute rannajärvede teke. Vähese sügavuse ja jätkuva maakerke tõttu on aga taolised veekogud võrdlemisi ebapüsivad ning nende iga on mõõdetav aastasadadega. Kujult kopeerivad nad täpselt kunagist merelahte.
Mitme kilomeetri paksuse jääkilbi liikumine avaldas ka kulutavat ja kuhjavat toimet. Nii moodustusid voored (drumlins) ja jää poolt tekitatud “künnivagudes” paiknevad näiteks Vooremaa järved, mis oma kujult meenutavad laia ja sirget jõge (Joonis 21). Oluline tegur oli jää sulamisvete uuristav tegevus, mille tulemusena kujunesid orujärved (nt. Viljandi järv; Joonis 22), mis meenutavad samuti jõge ning mille nõgu on tihti väga järsu kaldenurgaga. Mahajäänud ja moreeni sisse mattunud jääpangad tekitasid sulamisel (selleks kulus sadu aastaid) nõgusid e. sölle, kuhu tekkisid glatsiokarstilised järved (kettle lake). Need on suhteliselt väikesed, kuid oma pindala kohta kohati väga sügavad järvekesed. Meil leidub neid eriti rohkesti Lõuna-Eestis (Joonis 23). |