Tektooniline järveteke
Tektooniliste liikumiste tulemusena on läbi Maa geoloogilise ajaloo kujunenud väga suurel arvul järvenõgusid. Sellise tekkeviisiga järved on ühtlasi planeedi suurimad, sügavaimad ja vanimad. Kuigi kogupindala poolest jäävad tektoonilise tekkeviisiga järved alla glatsiaalsetele, on nad tänu oma suurele keskmisele sügavusele kõige suurema veemahuga järved. Sõltuvalt kujunemise omapäradest võib tektoonilise tekkega järved jagada kahte rühma: maakoore või merepõhja kerkimisel moodustuvad järved.
Maakoore kerkimisel moodustuvad kitsad ja sügavad lõhed, mis omakorda panevad aluse tulevasele järvenõole. Ka siin on tekkimiseks kaks võimalust. Esimesel juhul (Joonis 6) kahe kivimiploki vahele jääv ala teiste suhtes langeb (graben lakes). Teisel juhul (horst lakes) nihkuvad ridamisi paiknevad kivimiplokid üksteise suhtes (Joonis 7).
Maakoore kerkimisel moodustuvad kitsad ja sügavad lõhed, mis omakorda panevad aluse tulevasele järvenõole. Ka siin on tekkimiseks kaks võimalust. Esimesel juhul (Joonis 6) kahe kivimiploki vahele jääv ala teiste suhtes langeb (graben lakes). Teisel juhul (horst lakes) nihkuvad ridamisi paiknevad kivimiplokid üksteise suhtes (Joonis 7).
Kujult on sellise tekkeviisiga järved enamasti kitsad ja pikad ning väga sügavad (Joonis 8). Nii on kujunenud näiteks Baikali järv Aasias ja Tanganjika Aafrikas.
Joonis 8. Baikali ja Tanganjika kaardid. Hästi on näha järvenõgude kitsas ja väljavenitatud kuju.
Joonis 9. Baikali järve nõo läbilõige.
Maakoore kerkimisel kujunevad järved on väga vanad ning seetõttu leidub nende elustikus rohkelt endeeme ehk antud piirkonnas tekkinud liike. Suure sügavuse tõttu on järved morfomeetriliselt oligotroofsed või meromiktilised. Näiteks Baikali järve nõgu (Joonis 9) on tekkinud juba Vana-aegkonna alguses 500 mln. aastat tagasi. Esialgu oli ta küll fjord, mis kujunes järveks Uusaegkonna ajal 30 mln. aastat tagasi. Miljonite aastate jooksul on Baikali nõgu küll tugevasti setetega täitunud, kuid tänu võrdlemisi väikesele settimiskiirusele on ta endiselt sügavaim järv maailmas (1642 m). Vee läbipaistvus on ligi 40 m ning järve on talletunud ligi 20% kogu hüdrosfääri mageveest. Pikaajalise isolatsiooni tõttu on ligi kolmveerand (1500 liiki) Baikali faunast ja floorast endeemne. Oma kujult Baikaliga väga sarnane Tanganjika on teine järv maailmas, millel sügavust üle kilomeeri (1430 m). Keskmine sügavus on 570 m, kuid järv on varem olnud palju sügavam, sest aluskivimeid katvate setete paksuseks on hinnatud 4,5 km.
Joonis 10. Antsülusjärve rannajoon umbes 9000 a. tagasi.
Merepõhja kerkimisel isoleeritakse mõni osa merest, millest moodustub siis uus veekogu. Nii on tekkinud näiteks Kaspia ja Araali meri. Samuti on ka Läänemeri korduvalt olnud isoleeritud jääajajärgsel perioodil. Näiteks Antsülusjärve teke (Joonis 10) ja kadumine on seotud just tektooniliste protsessidega. Kuju, pindala ja sügavus varieeruvad sellistel järvedel suuresti ning on sõltuv merest eraldunud osa morfomeetrilistest iseärasustest.