Bioloogiline järveteke
Joonis 31. Kopratammi taha moodustunud väike järv.
Selle tekkeviisi puhul on järvenõo oma tegevusega kujundanud inimene (ülespaisutatud jõed, tehisjärved) või mõni teine loom (näiteks kobras; Joonis 31). Tihti nimetatakse seda rühma ka tehisjärvedeks (artificial reservoirs) ning käsitletakse looduslikest järvedest eraldi, olles mingil põhjusel veendunud, et inimene pole enam looduse osa. Võrreldes looduslike järvedega kipuvad tehisveekogud olema lühiealised, sest nad on reeglina madalad, jõgedele rajatutena täituvad kiiresti setetega ning paiknevad tihti ka tiheda inimasustusega või põllu-majanduspiirkondades, kus reostuskoormus ja ainete ärakanne valgalalt on suured. Kujult on väga varieeruvad, kopeerides enamasti ümbritseva maastiku reljeefi iseärasusi.
Joonis 32. Volta järv kosmosest nähtuna.
Suurte ja eeldatavalt vananemiskindlamate tehisjärvede rajamine hoogustus 20.saj. ning erinevatel hinnangutel on tehisveekogude pindala kaasajal vähemalt 300 000 km². Maailma suurim tehisjärv on Ghanas paiknev Volta veehoidla pindalaga 8052 km². Rajati see peamiselt elektri tootmiseks. Ulatuslike alade üleujutamise tõttu pidi aga elupaika vahetama vähemalt 78 tuhat inimest.